Villem Krabi

Villem Krabi oli Koru veskipidaja; mölder, rentnik ja hiljem ka omanik.

Artiklis on kasutatud peatükki Helle Koppeli raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.

---

Kahe veskitalu lood (väljavõte raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.)

Ühendav lüli

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et ühest Piiriküla talust pole peaaegu üldse juttu olnud. See on Tuuleveski talu – keset kunagist Piiriküla väikesel mäenukil seisev vana maja koos läheduses asuva Vanamõisa tuuleveskiga, millest tänaseks on säilinud vaid murenenud seinad. Tuuleveski talu oli ainuke Vanamõisast eraldatud tööstustalu. Ärgu lugeja pahandagu, kuid seekord ei alusta me otsekohe juttu talust, vaid hoopis ühest mehest, kes seob kokku Vanamõisa tuuleveski ja praeguse Saue valla alal sõjaeelsel ajal asunud Koru vesiveski lood. See mees võis end nimetada Tuuleveski talu ainukeseks omanikuks. Tõsi küll, see omanikuaeg kestis vaid 13 nappi aastat ja lõppes – nagu teistelgi peremeestel – kolhooside moodustamisega. See mees on Villem Krabi (28. oktoober 1896–29. aprill 1987) – minu isa. Tema elukäigu jälgimine viib meid talulugude kõrval kokku mitmete huvitavate seikade ja tuntud inimestega ning ühtlasi annab võimaluse heita pilk tagasi nii Vanamõisas kui ka Pääsküla jõel asunud veskite ajalukku.

Villem Krabi lühielulugu

Villem Krabi umbes 1935. a.

Pensionile mineku eel oli isal vaja koostada elulookirjeldus, mille aitas tal kokku seada naisevend August Palm. Augusti käega kirja pandud elulookirjeldus annab hea pildi isa elukäigust.

Olen sündinud 28. oktoobril 1896. aastal Harjumaal Hageri vallas Tohisoo mõisas mõisatöölise pojana. Hariduse algkooli 3 klassi ulatuses sain Märjamaal Vaimõisa külakoolis. Pärast seda olin mõned aastad karjaseks. 1910. aastast kuni I maailmasõjani töötasin töölisena raudteel ja Sausti ning Tuula mõisates, õpipoisina puusärgi- ja klaasimistööstuses Tallinnas ning aednikuõpilasena Kurna mõisas. 1915. aastal mind mobiliseeriti sõjaväkke, kus teenisin sundaega sapöörina mitmesugustes rindelõikudes Dvinski alt alates ja Rumeeniaga lõpetades. Saksa okupatsiooni ajal 1918 olin maanteetööline Harjumaal. Kodusõja aastail 1919–1920 teenisin mobiliseeritud orkestrandina tagavarapataljonis Rakveres. Pärast kodusõja lõppu töötasin kaua aastaid ehitustöölisena objektidel Nõmmel, Harkus, Ellamaal, Haapsalus, Viimsis jne. 1933–1941 töötasin möldrina I.Güntheri veskis Harku vallas. 1941–1949 pidasin isalt päritud käsitöökohta Sauel, olles samal ajal juhutööline. 1950. aastal siirdusin tööle Pääsküla turbarappa ja sealt sama aasta suvel ehitustööliseks Kohtla-Järve põlevkivitööstuse V ehitusmontaažtrusti 4. jaoskonda Tallinnas. 1955. aasta algusest töötan ehitustöölisena TLVTÜ–s. A Tallinnas. Abielus 1934. aastast alates. Üks tütar. Eriharrastus – puhkpillimuusika.

Pension vormistati 1966. aastal, aga tegelikult töötas isa edasi samas tuletõrjeühingu töökojas veel mitu aastat.

Eluloo jälgedes

Segadus on isa sünnikohaga. Tema vanemad August ja Amalie Marie (sünd Arakas) Krabi rändasid oma seitsmelapselise perega ühelt veskikohalt teisele. Vaatamata sellele seisid nad Türi kihelkonna Alliku valla hingekirjas, nagu nähtub üsna mitmest dokumendist. Kutsealuseks võeti Tallinnas elanud Villem 7. augustist 1915 ennetähtaegselt 1917. aasta värbamise katteks. Kutsealuse nr 249 Villem Augusti poeg Krabbi perekonna iseloomustusest nähtub, et vanem vend, 21-aastane Aleksander oli juba sõjaväeteenistuses. Aastaid tagasi, kui isa jutustas oma sõjaskäimisest, jäid mu lapsemällu maagilised sõnad Galiitsia ja Bukoviina. Ka raskemat sorti kurguhädast, mille tõttu isa oli pikemalt laatsaretis, oli juttu (isa põdes sagedasi angiine läbi kogu elu). Kurku oli sõjaväevelsker ravinud mingi kollase vedelikuga määrides ja see olevat häda hästi ära võtnud. Meelde on jäänud, et isal õnnestus mõne aja pärast saada sõjaväeorkestrisse mängima. Millal ta sõjast tagasi tuli, ei tea.

Seda fotot hoidis isa oma taskus Vene sõjaväes teenides. Foto on niiskusest väga kahjustunud. Venekeelsest tekstist pöördel selgub, et kui ta oleks surma saanud, pidanuks sõjakaaslased foto saatma A. Krabile aadressil: üle Tallinna Keila jaama Tuula mõisa.

Perekonnanimest ja põlvnemisest

Grabbe, Grabe, Grabbi, Grabi, Krabbe, Krabe, Krabbi, Krabi, Krabby, Kraby, Krap – niisugustel erinevatel kujudel kirjutatuna on aegade jooksul ühe ja sama suguvõsa perekonnanimi ette tulnud erinevates dokumentides. Nähtavasti kirjutas seda igaüks just nii, nagu talle kõige õigem tundus. Ajalooallikatest on nende nimede kandjate kohta leida üsna palju huvitavat. Teada on, et millalgi 17. sajandi II poolel tuli Stockholmist Tallinna Grabbe nime kandev mees, kellest sai Toompea kodanik. Tema eesnime pole õnnestunud välja selgitada. Mõni aeg hiljem oli perekonnal maja kuskil Tallinna eeslinnas. Üks tema poegadest – Jacob Grabbe on elanud nii Tallinnas kui ka Juuru kihelkonna Kaiu mõisas. Jacobist alates on dokumentaalselt tõestatud selle suguvõsa mitu liini tänapäevani välja. Jacobi neljast pojast on minu esiisa Hans Hein(d)rich Grabbe, kes oma naise Elisabethi, nelja poja ja tütrega elas pikemat aega Kaiu mõisa Lihu küla Kalasoo (ka Kallaso) hajatalus ja pidas seal kangru ametit . Sama mõisa adramaarevisjonide andmetel oli tegemist võõrast päritolu vabade inimestega, sama on kinnitanud 1752. aastal parun von Tiesenhauseni poolt välja antud vabaduskiri.

Vabade inimestena pidasid mu esiisad mitmesuguseid ameteid – nende hulgas oli nii kangruid, kõrtsmikke, jäägreid kui ka möldreid. Nad liikusid ühest mõisast teise, asudes ilmselt ümber sinna, kus leidsid paremaid tingimusi. Minu otsesed esiisad liikusid Kaiust edasi Kädvale, sealt Paidesse, siis Türi kihelkonna Piiumetsa mõisa, sealt sama kihelkonna Tori mõisa, edasi Rapla kihelkonda Seli mõisa, sealt Hageri kihelkonda Mäekülla, edasi Jüri kihelkonda Sausti mõisa, sealt juba Keila kihelkonda Saue kanti.

Minu isa on vähemalt kolmat põlvkonda mölder. Tema vanaisa, minu vaarisa Christoph Grabbe ja tema vend Gustav on olnud möldrid Pärnu jõe Korba veskis ( Anna kihelkonnas ) ja Prandi jõe Luisu veskis ( Türi kihelkonnas ) . Ajalooarhiivist on leida mõlema venna kohta mitmeid värvika sisuga arhivaale, nende elu oli sündmusrikas nii hea kui halva poolest ning sellest jätkuks materjali omaette raamatu jaoks. Minu vanaisa August Krabi on olnud mölder eespool nimetatud Seli ja Sausti vesiveskites, Tohisoo ja Mäeküla vesiveskites Hageri kihelkonnas, Teemandi vesiveskis Pääsküla jõel ja Vanamõisa tuuleveskis.

Minu isa Villem Krabi on olnud tolleaegse Harku valla Koru vesiveski ja Vanamõisa tuuleveski mölder. Tean, et möldriametit pidasid ka vaarisa venna Gustav Grabbe poeg Joosep ja tolle poeg Roman Venemaal enne oktoobrirevolutsiooni.

Ka meie oma pere liikmete perekonnanime on kirjutatud erinevalt – emal ja minul Grabi, isal Krabi kuni viimase nõukogudeaegse passini. Siis võeti aluseks saksa ajal välja antud perekonnaseisu tunnistus ja ka isa nimi kirjutati Grabi. Edaspidi kasutan nimekuju nii, nagu see seisab käsitletavas dokumendis. Kuna perekonnanime Krabi on 1835. aastal Eestimaal ka pandud üsna mitmetes kohtades, tähendab see, et kõik selle nime kandjad pole mulle veresugulased. Küll on aga Stockholmist tulnud mehe järeltulijaid saanud palju ja nad on lennanud laiali ka üle maailma. Kui kellelgi tekib küsimus, siis jah – president Konstantin Pätsi vanema käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbiga kuulume samasse suguvõssa, kuid meid siduv sugulusjada on pikk, ulatudes tagasi juba mainitud Jacob Grabbeni.

Väikese kõrvalepõikena isa eluloost – ta võib olla olnud tegev ka riigivanem Jaan Teemandi vesiveskis Pääsküla jõel. Selleks oletuseks annab alust järgmine lugu.

Jaan Teemandi palve 8. maist 1921

Villem Krabi vangistuse lugu

1921. aasta 10. mail saadeti Keila Politseivalitsuse ülema korraldusel Tallinna karistusvangimajja karistusaja äraistumiseks Türi-Alliku valla kodanik Villem Grabi. Tema kohalejõudmise kandest vastuvõtmise raamatus selgus, et Villem Augusti poeg Grabi, pärit Järvamaalt, 24-aastane, poissmees, elukoht Saue vallas, ametilt mölder, saadeti karistust kandma ... lubata sõjariista kandmise eest. Karistuseks oli talle Sõjaväe Ringkonna ja Vabariigi Kaitse Liidu ülema 1920. aasta 15. novembri määrusega mõistetud 3000 marka trahvi ja üks kuu vangistust.

Määrusest selgub, et Grabi juurest oli leitud üks vene sõjapüss, üks jaapani sõjapüssi raud ühes lukkudega, üks kuulipilduja raud ja kolm sõjapüssi padrunit. Karistuse kandmise algus oli määratud 10. mai 1921 ja lõpp 10. juuni 1921. Kuid juba 19. mail oli Villem Grabi uuesti vaba. Milles asi? 8. mail 1921 oli vannutatud advokaat J. Teemant saatnud Villem Krabbi volitusel palve Sõjaväe Ringkonna ja Vabariigi Kaitse Liidu ülemale karistuse edasilükkamiseks põhjendusega, et ... praegu kibe töö aeg, (ta on minu talukoha peal praegu kõvasti tööl), siis paluksin otsusetäitmist kuni 1. oktoobrini s.a. kinniistumise suhtes seisma panna tööaja pärast. Võttis mõne päeva aega, kuni advokaadi palve saadeti Sõjaministeeriumist edasi karistusvangimaja ülemale Sõjaringkonna ülema resolutsiooniga „Vangistus edasi lükata kuni oktoobrini 1921. 19.V 21 Polkovnik Unt.ˮ Juba samal päeval kandis karistusvangimaja ülem ette Villem Grabi vabakslaskmisest. Puuduvad andmed, kas ja millal istus isa talle määratud karistuse lõpuni. Miks isal oli kodus laskemoon, pole teada. Ilmselt polnud aga Vabadussõja-järgsel ajal raskusi selle hankimisega. Kas isa ka tegelikult Teemandi veskis töötas, pole päris kindel. Küll oli sel ajal seal tööl vanaisa August. Võib-olla kirjutas Jaan Teemant selle kirja hoopis vastu tulles August Krabi palvele poega aidata? Nimekujude jätkuks – vangi pandi Grabi, Teemant taotles Krabbi lahtilaskmist, ja mees sai lahti! [[Jaan Teemant|Jaan Teemandiga] viis elu Villem Krabi kokku ka aastaid hiljem, kui temast oli 1932. aastal saanud mölder Korul Güntherite vesiveskis. Koru veski asus Pääsküla jõel Teemandi veskist umbes 1,5 km allavett ning selle töö sõltus oluliselt Teemandi veski veetarvitusest. Eriti keeruline oli olukord veevaesel suveajal. Ja polegi siis imestada, kui möldrite omavahelised sõnavahetused jõudsid mõnikord ka omanike ette. Asja parandas mootorite kasutuselevõtt mõlemas veskis.

Järgnevalt tulebki juttu Koru vesiveskist Pääsküla jõel.

Koru talu vesiveski ja Güntherite pere

Koru veski möldritest ja nende perekondadest leidub andmeid Tallinna Pühavaimu kiriku meetrikaraamatuis juba 16. sajandist. Teadaolevalt oli Harku mõisal 1560. aastal vesiratta jõul töötav Koru veski. Veel kinnitavad Harku mõisa kinnistusandmed, et 1643. aastal toimus vahetustehing rittmeister Bernhard Lieveni ja Anna Hochgrefwe ning Adam Johann Schrapferi vahel, mille kohaselt Lieven müüs Pöhe (Püha) küla, Korro (Koru) ja Päsküll (Pääsküla) veskikohad Harku mõisa tolleaegsetele omanikele, saades vastu maavalduse Järvamaalt. Lievenile oli need kohad 1629. aastal doneerinud Rootsi kuningas Gustav Adolf. Jäädes ka edaspidi seotuks Harku mõisaga, käis Koru veski käest kätte koos mõisaomanike vahetusega. Enne viimast suurt sõda, Eesti Vabariigi ajal, jäi Koru Harku valla piiridesse.