Villem Krabi

Villem Krabi oli Koru veskipidaja; mölder, rentnik ja hiljem ka omanik.

Artiklis on kasutatud peatükki Helle Koppeli raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.

---

Kahe veskitalu lood (väljavõte raamatust „Vanamõisa vihikud 2“, 2016.)

Ühendav lüli

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et ühest Piiriküla talust pole peaaegu üldse juttu olnud. See on Tuuleveski talu – keset kunagist Piiriküla väikesel mäenukil seisev vana maja koos läheduses asuva Vanamõisa tuuleveskiga, millest tänaseks on säilinud vaid murenenud seinad. Tuuleveski talu oli ainuke Vanamõisast eraldatud tööstustalu. Ärgu lugeja pahandagu, kuid seekord ei alusta me otsekohe juttu talust, vaid hoopis ühest mehest, kes seob kokku Vanamõisa tuuleveski ja praeguse Saue valla alal sõjaeelsel ajal asunud Koru vesiveski lood. See mees võis end nimetada Tuuleveski talu ainukeseks omanikuks. Tõsi küll, see omanikuaeg kestis vaid 13 nappi aastat ja lõppes – nagu teistelgi peremeestel – kolhooside moodustamisega. See mees on Villem Krabi (28. oktoober 1896–29. aprill 1987) – minu isa. Tema elukäigu jälgimine viib meid talulugude kõrval kokku mitmete huvitavate seikade ja tuntud inimestega ning ühtlasi annab võimaluse heita pilk tagasi nii Vanamõisas kui ka Pääsküla jõel asunud veskite ajalukku.

Villem Krabi lühielulugu

Villem Krabi umbes 1935. a.

Pensionile mineku eel oli isal vaja koostada elulookirjeldus, mille aitas tal kokku seada naisevend August Palm. Augusti käega kirja pandud elulookirjeldus annab hea pildi isa elukäigust.

Olen sündinud 28. oktoobril 1896. aastal Harjumaal Hageri vallas Tohisoo mõisas mõisatöölise pojana. Hariduse algkooli 3 klassi ulatuses sain Märjamaal Vaimõisa külakoolis. Pärast seda olin mõned aastad karjaseks. 1910. aastast kuni I maailmasõjani töötasin töölisena raudteel ja Sausti ning Tuula mõisates, õpipoisina puusärgi- ja klaasimistööstuses Tallinnas ning aednikuõpilasena Kurna mõisas. 1915. aastal mind mobiliseeriti sõjaväkke, kus teenisin sundaega sapöörina mitmesugustes rindelõikudes Dvinski alt alates ja Rumeeniaga lõpetades. Saksa okupatsiooni ajal 1918 olin maanteetööline Harjumaal. Kodusõja aastail 1919–1920 teenisin mobiliseeritud orkestrandina tagavarapataljonis Rakveres. Pärast kodusõja lõppu töötasin kaua aastaid ehitustöölisena objektidel Nõmmel, Harkus, Ellamaal, Haapsalus, Viimsis jne. 1933–1941 töötasin möldrina I.Güntheri veskis Harku vallas. 1941–1949 pidasin isalt päritud käsitöökohta Sauel, olles samal ajal juhutööline. 1950. aastal siirdusin tööle Pääsküla turbarappa ja sealt sama aasta suvel ehitustööliseks Kohtla-Järve põlevkivitööstuse V ehitusmontaažtrusti 4. jaoskonda Tallinnas. 1955. aasta algusest töötan ehitustöölisena TLVTÜ–s. A Tallinnas. Abielus 1934. aastast alates. Üks tütar. Eriharrastus – puhkpillimuusika.

Pension vormistati 1966. aastal, aga tegelikult töötas isa edasi samas tuletõrjeühingu töökojas veel mitu aastat.

Eluloo jälgedes

Segadus on isa sünnikohaga. Tema vanemad August ja Amalie Marie (sünd Arakas) Krabi rändasid oma seitsmelapselise perega ühelt veskikohalt teisele. Vaatamata sellele seisid nad Türi kihelkonna Alliku valla hingekirjas, nagu nähtub üsna mitmest dokumendist. Kutsealuseks võeti Tallinnas elanud Villem 7. augustist 1915 ennetähtaegselt 1917. aasta värbamise katteks. Kutsealuse nr 249 Villem Augusti poeg Krabbi perekonna iseloomustusest nähtub, et vanem vend, 21-aastane Aleksander oli juba sõjaväeteenistuses. Aastaid tagasi, kui isa jutustas oma sõjaskäimisest, jäid mu lapsemällu maagilised sõnad Galiitsia ja Bukoviina. Ka raskemat sorti kurguhädast, mille tõttu isa oli pikemalt laatsaretis, oli juttu (isa põdes sagedasi angiine läbi kogu elu). Kurku oli sõjaväevelsker ravinud mingi kollase vedelikuga määrides ja see olevat häda hästi ära võtnud. Meelde on jäänud, et isal õnnestus mõne aja pärast saada sõjaväeorkestrisse mängima. Millal ta sõjast tagasi tuli, ei tea.

Seda fotot hoidis isa oma taskus Vene sõjaväes teenides. Foto on niiskusest väga kahjustunud. Venekeelsest tekstist pöördel selgub, et kui ta oleks surma saanud, pidanuks sõjakaaslased foto saatma A. Krabile aadressil: üle Tallinna Keila jaama Tuula mõisa.

Perekonnanimest ja põlvnemisest

Grabbe, Grabe, Grabbi, Grabi, Krabbe, Krabe, Krabbi, Krabi, Krabby, Kraby, Krap – niisugustel erinevatel kujudel kirjutatuna on aegade jooksul ühe ja sama suguvõsa perekonnanimi ette tulnud erinevates dokumentides. Nähtavasti kirjutas seda igaüks just nii, nagu talle kõige õigem tundus. Ajalooallikatest on nende nimede kandjate kohta leida üsna palju huvitavat. Teada on, et millalgi 17. sajandi II poolel tuli Stockholmist Tallinna Grabbe nime kandev mees, kellest sai Toompea kodanik. Tema eesnime pole õnnestunud välja selgitada. Mõni aeg hiljem oli perekonnal maja kuskil Tallinna eeslinnas. Üks tema poegadest – Jacob Grabbe on elanud nii Tallinnas kui ka Juuru kihelkonna Kaiu mõisas. Jacobist alates on dokumentaalselt tõestatud selle suguvõsa mitu liini tänapäevani välja. Jacobi neljast pojast on minu esiisa Hans Hein(d)rich Grabbe, kes oma naise Elisabethi, nelja poja ja tütrega elas pikemat aega Kaiu mõisa Lihu küla Kalasoo (ka Kallaso) hajatalus ja pidas seal kangru ametit . Sama mõisa adramaarevisjonide andmetel oli tegemist võõrast päritolu vabade inimestega, sama on kinnitanud 1752. aastal parun von Tiesenhauseni poolt välja antud vabaduskiri.

Vabade inimestena pidasid mu esiisad mitmesuguseid ameteid – nende hulgas oli nii kangruid, kõrtsmikke, jäägreid kui ka möldreid. Nad liikusid ühest mõisast teise, asudes ilmselt ümber sinna, kus leidsid paremaid tingimusi. Minu otsesed esiisad liikusid Kaiust edasi Kädvale, sealt Paidesse, siis Türi kihelkonna Piiumetsa mõisa, sealt sama kihelkonna Tori mõisa, edasi Rapla kihelkonda Seli mõisa, sealt Hageri kihelkonda Mäekülla, edasi Jüri kihelkonda Sausti mõisa, sealt juba Keila kihelkonda Saue kanti.

Minu isa on vähemalt kolmat põlvkonda mölder. Tema vanaisa, minu vaarisa Christoph Grabbe ja tema vend Gustav on olnud möldrid Pärnu jõe Korba veskis ( Anna kihelkonnas ) ja Prandi jõe Luisu veskis ( Türi kihelkonnas ) . Ajalooarhiivist on leida mõlema venna kohta mitmeid värvika sisuga arhivaale, nende elu oli sündmusrikas nii hea kui halva poolest ning sellest jätkuks materjali omaette raamatu jaoks. Minu vanaisa August Krabi on olnud mölder eespool nimetatud Seli ja Sausti vesiveskites, Tohisoo ja Mäeküla vesiveskites Hageri kihelkonnas, Teemandi vesiveskis Pääsküla jõel ja Vanamõisa tuuleveskis.

Minu isa Villem Krabi on olnud tolleaegse Harku valla Koru vesiveski ja Vanamõisa tuuleveski mölder. Tean, et möldriametit pidasid ka vaarisa venna Gustav Grabbe poeg Joosep ja tolle poeg Roman Venemaal enne oktoobrirevolutsiooni.

Ka meie oma pere liikmete perekonnanime on kirjutatud erinevalt – emal ja minul Grabi, isal Krabi kuni viimase nõukogudeaegse passini. Siis võeti aluseks saksa ajal välja antud perekonnaseisu tunnistus ja ka isa nimi kirjutati Grabi. Edaspidi kasutan nimekuju nii, nagu see seisab käsitletavas dokumendis. Kuna perekonnanime Krabi on 1835. aastal Eestimaal ka pandud üsna mitmetes kohtades, tähendab see, et kõik selle nime kandjad pole mulle veresugulased. Küll on aga Stockholmist tulnud mehe järeltulijaid saanud palju ja nad on lennanud laiali ka üle maailma. Kui kellelgi tekib küsimus, siis jah – president Konstantin Pätsi vanema käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbiga kuulume samasse suguvõssa, kuid meid siduv sugulusjada on pikk, ulatudes tagasi juba mainitud Jacob Grabbeni.

Väikese kõrvalepõikena isa eluloost – ta võib olla olnud tegev ka riigivanem Jaan Teemandi vesiveskis Pääsküla jõel. Selleks oletuseks annab alust järgmine lugu.

Jaan Teemandi palve 8. maist 1921

Villem Krabi vangistuse lugu

1921. aasta 10. mail saadeti Keila Politseivalitsuse ülema korraldusel Tallinna karistusvangimajja karistusaja äraistumiseks Türi-Alliku valla kodanik Villem Grabi. Tema kohalejõudmise kandest vastuvõtmise raamatus selgus, et Villem Augusti poeg Grabi, pärit Järvamaalt, 24-aastane, poissmees, elukoht Saue vallas, ametilt mölder, saadeti karistust kandma ... lubata sõjariista kandmise eest. Karistuseks oli talle Sõjaväe Ringkonna ja Vabariigi Kaitse Liidu ülema 1920. aasta 15. novembri määrusega mõistetud 3000 marka trahvi ja üks kuu vangistust.

Määrusest selgub, et Grabi juurest oli leitud üks vene sõjapüss, üks jaapani sõjapüssi raud ühes lukkudega, üks kuulipilduja raud ja kolm sõjapüssi padrunit. Karistuse kandmise algus oli määratud 10. mai 1921 ja lõpp 10. juuni 1921. Kuid juba 19. mail oli Villem Grabi uuesti vaba. Milles asi? 8. mail 1921 oli vannutatud advokaat J. Teemant saatnud Villem Krabbi volitusel palve Sõjaväe Ringkonna ja Vabariigi Kaitse Liidu ülemale karistuse edasilükkamiseks põhjendusega, et ... praegu kibe töö aeg, (ta on minu talukoha peal praegu kõvasti tööl), siis paluksin otsusetäitmist kuni 1. oktoobrini s.a. kinniistumise suhtes seisma panna tööaja pärast. Võttis mõne päeva aega, kuni advokaadi palve saadeti Sõjaministeeriumist edasi karistusvangimaja ülemale Sõjaringkonna ülema resolutsiooniga „Vangistus edasi lükata kuni oktoobrini 1921. 19.V 21 Polkovnik Unt.ˮ Juba samal päeval kandis karistusvangimaja ülem ette Villem Grabi vabakslaskmisest. Puuduvad andmed, kas ja millal istus isa talle määratud karistuse lõpuni. Miks isal oli kodus laskemoon, pole teada. Ilmselt polnud aga Vabadussõja-järgsel ajal raskusi selle hankimisega. Kas isa ka tegelikult Teemandi veskis töötas, pole päris kindel. Küll oli sel ajal seal tööl vanaisa August. Võib-olla kirjutas Jaan Teemant selle kirja hoopis vastu tulles August Krabi palvele poega aidata? Nimekujude jätkuks – vangi pandi Grabi, Teemant taotles Krabbi lahtilaskmist, ja mees sai lahti! [[Jaan Teemant|Jaan Teemandiga] viis elu Villem Krabi kokku ka aastaid hiljem, kui temast oli 1932. aastal saanud mölder Korul Güntherite vesiveskis. Koru veski asus Pääsküla jõel Teemandi veskist umbes 1,5 km allavett ning selle töö sõltus oluliselt Teemandi veski veetarvitusest. Eriti keeruline oli olukord veevaesel suveajal. Ja polegi siis imestada, kui möldrite omavahelised sõnavahetused jõudsid mõnikord ka omanike ette. Asja parandas mootorite kasutuselevõtt mõlemas veskis.

Järgnevalt tulebki juttu Koru vesiveskist Pääsküla jõel.

Koru talu vesiveski ja Güntherite pere

Koru veski möldritest ja nende perekondadest leidub andmeid Tallinna Pühavaimu kiriku meetrikaraamatuis juba 16. sajandist. Teadaolevalt oli Harku mõisal 1560. aastal vesiratta jõul töötav Koru veski. Veel kinnitavad Harku mõisa kinnistusandmed, et 1643. aastal toimus vahetustehing rittmeister Bernhard Lieveni ja Anna Hochgrefwe ning Adam Johann Schrapferi vahel, mille kohaselt Lieven müüs Pöhe (Püha) küla, Korro (Koru) ja Päsküll (Pääsküla) veskikohad Harku mõisa tolleaegsetele omanikele, saades vastu maavalduse Järvamaalt. Lievenile oli need kohad 1629. aastal doneerinud Rootsi kuningas Gustav Adolf. Jäädes ka edaspidi seotuks Harku mõisaga, käis Koru veski käest kätte koos mõisaomanike vahetusega. Enne viimast suurt sõda, Eesti Vabariigi ajal, jäi Koru Harku valla piiridesse.

Koru talu kujunemisloost

Koru (vanemates dokumentides Korro) talu eraldati Harku mõisast 1877. aastal ja kinnistati Johannes Kase nimele. Harku vallakohtu 1900. aasta 23. veebruari otsuse põhjal läks talu üle pärijatele – Anna Kasele koos seitsme lapsega. 1892. aastal eraldati Koru talust 50 tiinu 576 ruutsülla suurune „Korro bˮ talu, aluseks maamõõtja Krause poolt 1891. aastal tehtud plaan. Äsjamoodustatud talu müüdi 13. veebruaril 1892 Jüri Treierile Jälgimäe vallast 2500 rubla eest, millest ostja maksis sularahas 2080 hõberubla ja võttis üle 420-rublase võla krediidikassale. Talude plaanilt on näha, et „Korro bˮ asus „Korro aˮ talust Jälgimäe pool ja sellel talul oli põldu umbes kolm tiinu, heinamaad 13 tiinu, metsa 32 tiinu. Kuid juba 1896. aastal müüs Treier talu tagasi Kaskedele sama hinna eest. Ka nüüd võttis ostja üle krediidikassa võla ja maksis sularahas 2080 rubla. Talusid ei ühendatud, kuigi ostja seda soovis, sest puudus kreeditoride nõusolek. Vahepealsetel aastatel oli võlakoorem suurenenud – 27. septembril 1896 kirjutati kinnistusregistris Korro peale eravõlgu 5100 rubla ulatuses. 30. juulil 1904 sõlmiti Kase pärijate ja Tallinna kaupmehe Edmund Güntheri vahel leping 112 tiinu 1040 ruutsülla suuruse Korro talu müümise kohta koos vesiveski ja muude ehitistega 14 100 hõberubla eest. Krediidikassa hindas talu väärtuseks 3560 rubla ja 60 kopikat. Talu kanti kinnistusregistrisse uue omaniku nimele 9. augustil 1904. Edmund Günther suri 9. mail 1923. aastal ning talupidamine ja muud majanduslikud asjaajamised jäid abikaasa Irma õlgadele seniks, kuni kasvasid lapsed – pojad Herbert ja Edmund ning tütar Ilse. Koru suurtalu oli jõukal järjel, heakorrastatud hoonete, põldude ja suure aiaga. Muljet süvendas veelgi taluhoonete vahelt läbi jooksev hooldatud kallastega Pääsküla jõgi maalilise paisjärve ja paadisildadega. Talu eeskujulikus puhaslaudas oli 20-pealine piimakari. Talus oli neli tööhobust ja kaks sõiduhobust. Kolmekümnendate aastate lõpuks oli soetatud veoauto, sõiduauto ning noorem poeg Edmund parkis Tallinna lennuväljal isiklikku kaheistmelist lennukit. Pereliikmetel olid oma suvilad ehitatud jõekaldale. Koru talu parkmetsas künkal tehti jaanituld, kuhu kogunes rahvast ka ümbruskonna taludest. Elamust lõuna poole kuni jõelookeni laius suur viljapuuaed koos kasvuhoonega, samas oli ka aednikumaja, mille jõepoolses otsas elas valitseja pere ja oli kantselei. Elamu asus suurte reas kasvavate puude varjus, ka teeäärtes kasvasid puud. Elamu ees oli ringikujuline sõidutee, kasvatati palju lilli. Lauda-talli taga oli sirelihekk, maja taga viljapuuaed ning selle taga faasanite aed. Elamu alumisel korrusel oli tuba perepojale, köögi- ja teenijatetüdrukutele. Kokku oli talus üheksa palgalist. Lauda vastas üle tee jõe ääres seisis vankri- ja põllutööriistade kuur. See ehitati sovhoosi aegadel ümber sigalaks ja põles ära. Kõik vajalikud tööd tehti oma sepikojas. Lauda taga oli katusega virtsa- ja sõnnikuhoidla, kus koguti, kääritati ja hoiti sõnnikut, mis hiljem veeti kesale ja kartulipõllule. Silla juures oli vesiveski. Veskihoone oli kahekorruseline paekiviehitis, milles oli ka möldri korter. Veskis jahvatati jahu ja tehti kruupe. Veski juures oli ka saekaater. Veejõudu kasutas Koru talu ka majandusvee saamiseks. Veskitammi veesurvel pumpas vesioinas jõevett talu kasvuhoone, köögivilja- ja viljapuuaia kastmiseks ning täitis veega ka karjaaias loomade joogikünad. Talust müüdi piim Tallinna kauplustele, samuti turustati õunu, marju ja mett. On teada, et korralikult pakitud õunu turustati ka Rootsi.

Güntherite perest ja firmadest Baltisakslastest Güntherite juured viivad tagasi omaaegsele Liivimaale. Edmund Günther (1862–1923) ja aadlisoost Irma Wilhelmine von Kuhlberg (sünd 1880) abiellusid Jelgavas (siis Miitavi, sks Mitau) 27. detsembril 1901. Hiljem, Tallinnas, said neist Oleviste saksa koguduse liikmed. Oleviste kirikuõpetaja on mõlema sünnikohaks märkinud Miitavi. Kõik kolm Güntheri last on sündinud Tallinnas – pojad Herbert Hermann (1903) ja Edmund (1913) ning tütar Ilse (1904). Tallinnas olid Güntherid kaupmeeste perekonnana juba 19. sajandi lõpust hästi tuntud. Vallaline kaupmees Edmund Günter kuulus Mustpeade vennaskonda. Ta oli Tallinna Börsiseltsi liige. Ka Güntherite vanem poeg Herbert liitus Mustpeade vennaskonnaga. Pärast Edmund Güntheri surma 1923 koostas Otsekoheste Maksude Peavalitsus pärandusmaksude asjus akti, millest selgub Edmund Güntherist jäänud varanduse suurus. Tegemist oli kivimajaga Tallinnas Kuninga 8, maatükiga Telliskivi 35 koos sellel asuva kahe ehitisega, Korro talukohaga, arvetega pankades, kinnisvaraga Tartus kaubahoovis, laos olevate kaupadega, vallasvaraga Tartus ja Viljandi kauplustes. Hästi tuntud ja teatud olid Güntheri rohu- ja värvipoed Tallinnas. Neist suurem asus aadressil Kullassepa 8 (varem Kuninga ehk Königstrasse) perekonna oma majas. Selles majas oli majatarvete kauplus läbi kogu nõukogude aja. Teine kauplus oli praeguste Endla ja Tulika tänava nurgamajas poolkeldrikorrusel ning selle silti oli võimalik välja lugeda veel 1970. aastail – vaatamata korduvatele ülevärvimistele ilmus see värske värvikorra alt ikka ja jälle nähtavale. Kuid ilmselt vaid vähesed teavad, et Güntheri kaubamajadel olid filiaalid Tartus, Pärnus ja Viljandis, kus müüdi nii majatarbeid, kütteaineid, värve- ja värvisegusid, petrooli, soola ja muud majapidamises vajaminevat kaupa. Aastate jooksul kujunes välja laialdane tarnijate võrgustik välismaal, samuti kodumaine tarbijatele edasimüügi võrgustik. Tallinna sadamast saadeti tellitud kaup kitsarööpmelise raudtee kaudu nii Keavasse, Lelle, Türile, Viljandisse kui ka Võhma, Apja, Mõisakülla. Saadetava loetelust leiame kampoli, kloorlubja, kriidi, vankrimäärde, värnitsa, seebikivi, maalrivärvide, tsinkvalge, tärpentini, masinaõli ja paljude muude keemiakaupade kõrval ka laias valikus apteegikaupa. Güntherite äritegevuse tegelikust ulatusest saab natuke aimu, kui süveneda Rohu- ja värvikaupluse firma E. Günther arhiivi Tallinna Linnaarhiivis. Selles on 406 Güntheri firmade äritegevust kajastavat arhivaali aastaist 1889–1944, sealhulgas pea-, kassa-, hindade-, ärikulude- ja inventuuriraamatud, bilansid ja osakondade (Pärnu, Viljandi ja Tartu) bilansid, kauba ja materjalide tellimused ja pakkumised, kirjavahetus firmadega kodu- ja välismaal, tööliste palkade arvestused ja väljamaksmise raamatud, läbikäigumaksu, äri puhaskasumaksu ja tulumaksu arvestused, impordilubade saamise taotlused jpm. 1939. aastal läksid Güntherid Saksamaale. Siiski tuli Edmund veel Eestisse tagasi – 1942. aastal anti aasta varem natsionaliseeritud kauplus (Tallinna Tööstuskaubastu kauplus nr 21) Edmund Güntheri valitsemisele. Samuti toimiti ka Tartus asunud kauplusega kuni aastani 1944. Noor Edmund Günther oli elurõõmus, teotahteline ja ettevõtlik mees. Ta armastas nii lendamist kui ka autosõitu. Mõnikord viis liigne uljus ka õnnetusteni. 1937. aastal oli Tallinna Ringkonnakohtus arutusel kahjusaaja Karl Zeero kaebus Edmund Güntheri vastu, kes liiga kiirelt sõites Lasnamäe tänavalt Mäekaldasse pöörates ajas alla keset teed kõndinud Zeero, kel purunesid mõlemad jalaluud. Ta oli kaua – tervelt viis kuud – haiglas. Günther olnud kaine, auto kiirus olnud 20 km tunnis, juht andnud signaali, kuid Zeero läinud auto poole vaatamata üle tee – nii tunnistas Güntheriga kaasa sõitnud lennuväevormis mees perekonnanimega Raud. Lugu läks Edmund Güntherile maksma 200 krooni, mille ta andis Zeerole, kui too haiglast lahkus. Jaoskonnakohtuniku süüdimõistev otsus – kaks kuud vangistust kaevati edasi. Edmund Günther ajas mingeid asju välismaal ka isiklikult. Arhiivis leidub Edmund Güntheri välispass nr 2767, välja antud 9. augustil 1939, maksev kuni 9. septembrini 1939, mille sissekannetest selgub, et ta lendas Tallinnast Kaunase kaudu Königsbergi, sealt Hamburgi ning tuli tagasi Kopenhaageni ja Stockholmi kaudu. Andmed passist: kaupmees, sündinud Tallinnas 21. jaanuaril 1913, vallaline, silmad sinised, blond. Meenutusi Koru talu jaaniõhtust. Kohalik põliselanik Talvi Talvaru teab jutustada möödanikust, et üle poole sajandi tagasi korraldas aastast aastasse oma talupere ja ümbruskonna inimestele ilusaid ja meeleolukaid jaaniõhtuid Koru talupere. Koru talu kuulus Günterite perekonnale, mis oli heal järjel. Talus oli 9 teenijat. Günterite peres oli 3 last Helmut , Edmund ja Ilse, kes olid head suhtlejad külanoortega. Koru talu jaanitulekoht paiknes ilusas männitukas kõrgemal künkal, mis asus praeguse AS Sagro juurviljahoidla Koru–poolsel alal. Sel ajal ei olnud kombeks põletada jaanitule kohal varem kokkuveetud risu ja prahti. Mõni päev enne jaaniõhtut aeti tõrvatünn kõrge posti otsa, see süüdati jaaniõhtul põlema ja loitev tuli paistis kaugele. Soojal jaaniõhtul kasutasid nooremad talu ujumiskohta, sest tol ajal oli Pääsküla jõevesi puhas, kus leidus ka rohkesti kalu ja vähki. Talupere tõi jaanitulelistele küpsetatud saiakesi ja ka jaaniõlle. Jaanitulele tuli oma talupere, talu teenijad ja lähemate talude inimesed. Tulid ka pillimehed. Oli ilus ja tore koosviibimine laulu ja pillimänguga. Noored mängisid ringmänge, viimastpaari ja löödi tantsu. Noortele meeldis jalutada kitsastel metsaradadel, mis olid taluteenijate poolt kaetud väikeste männiokstega ja meenutasid pehmet vaigulõhnalist vaipa. Vanemad inimesed istusid omakeskis, nad vestlesid ja laulsid. Viinavõtmist, nagu nüüd on, ei olnud. Enne koitu läks vanem rahvas koos lastega koju, kuid noormehed ja neiud tantsisid koiduni. Viimane selline jaaniõhtu oli 1939. aastal. Saabusid keerulised ajad ja Günterite pere siirdus Saksamaale ja talu jäi saatuse hoolde ning sellega koos vaibus siin ümbruskonnas ilus jaanipäeva pidamise komme. 1947. aastal oli Korul V. Kingissepa nimelise Teraviljakombinaadi abimajand. Härrastemaja ja osa majandushooneid olid veel nõukogude ajal kasutusel.

Villem Krabi Koru vesiveski rentnikuna Minu ema on põhjalikult kirjutanud elust Korul oma mälestustes, mis paigutatud siia raamatusse. Aga ka arhiividest leiab üht-teist täienduseks. Esimesed veski rendikokkulepped aastast 1932 Villem Krabi ja Irma Güntheri vahel võisid olla suulised. Kui 1935. aastal veskis tehti tõsisemaid ümberehitustöid, koostati ka rendileping. Irma Günther andis veski Villem Krabile rendile kuueks aastaks, alates 1. jaanuarist 1936 kuni 31. detsembrini 1941. Lepingu paber pole aastatepikkusele hoidmisele vastu pidanud ja seepärast ei saa sellest loetavat koopiat teha. Püüan anda selle sisust ülevaate. Lepingukohane rendisumma esimesel kahel aastal oli 500 krooni aastas. Järgmistel aastatel arvestati üldisest läbikäigust maha 1500 krooni, seda ületav summa jagati pooleks, millest pool lisati algrendile 500 krooni, nii saadi aastane rendisumma. Aastarendi ülempiiriks kehtestati 600 krooni. Renti tuli maksta neli korda aastas kolm kuud ette. Rentniku kanda jäid kõik vesiveskiga seotud riigi-, omavalitsuse- ja muud maksud. Sisseseade uuendamine oli rentniku kohustus, kusjuures omanik andis tasuta puumaterjali sisemiste tööde tarvis ja võttis endale kohustuse teha välisremonttöid, nagu hoone, katuse ja müüride korrastamine. Loomulikult pidi rentnik sisseseadega heaperemehelikult ümber käima. Rentnik sai oma käsutusse veskis asuva korteri, samuti 0,5 vakamaad kartulimaad, tüki juurviljamaad ja ruumi sigade pidamiseks. Kui rentnik soovinuks panna veskisse üles lisaseadmeid (lisaks kahele paarile veskikividele, kruubimasinale) tulnuks tal teavitada sellest omanikku ja maksta kooskõlastatav lisasumma renti. Rentniku lahkumisel jääb veski sisseseade omanikule, välja arvatud rentniku isiklikud masinad (antud juhul kruubimasin). Omanikul oli õigus saada prii jahvatamine 1000 puuda vilja jaoks, samuti tasuta veejõu tarvitamine aastase vilja peksmiseks, turba jahvatamiseks, põllumajanduse ja masinajõu tarvitamiseks. Silmas pidades võimalust mööda 2 nädalat enne jõulupühi vilja peksmist lõpetada. Vilja jahvatamisest tuli omanikul 48 tundi ja vilja peksmisest 24 tundi ette teatada. Rentnik oli kohustatud heinaajal, kui veskis kõige vagasem tööaeg on, vähemalt kaheks nädalaks paisu veekogu alla laskma, vajaduse korral võib seda aega ka katkestada, turbiine kontrollima ja muud parandustööd müüril ja mujal läbi viia. Juhusel, kui nimetatud töö kestab kauem kui kaks nädalat, võib V. Krabi pr I. Güntheriga läbi rääkida rendimaksu alandamise pärast. Ette nähtud olid ka sanktsioonid selleks puhuks, kui V. Krabi ei pea kinni lepingus ette nähtud maksetingimustest, mispuhul I. Günther võis lepingu tühistada ja V. Krabil tuleks siis veskist lahkuda, kus juures kõik temale kuuluv sisseseade ja inventar jäävad koha peale püsima senini, kui võlg kohtu või muul teel lõpulikult tasutud on. Rendilepingu tähtaja lõppemise eel pidi V. Krabi pikendamise soovist teatama viimase rendisumma tasumisel, s.o 1. oktoobril 1941. Selle punkti rakendamiseni pooled ei jõudnud – enne vahetus riigikord ja veskitki polnud enam. Veel teisegi lepingu leidsin isast järele jäänud paberite hulgast. Seekord on 24. jaanuaril 1934 sõlmitud lepingu nimeks kontrakt ja sisuks 690 krooni laenamine Villem Krabi poolt selleks, et osta veskisse kruubimasin. Laenu oli Edmund Günther junior andnud juba alates 1. augustist 1933 kolmes osas, võlaprotsendiks oli määratud 6%. Lepingule kirjutatust paistab, et V. Krabil oli tagasimakse kokkusaamisega raskusi, mistõttu sõlmiti kokkulepe tähtaja pikendamiseks. Terve võlg sai tasutud 6. mail 1935. Selle kruubimasina saatuses pole ma päris kindel. Arvan mäletavat, et see seisis tuuleveskis II korrusel, aga pole veendunud, et isa jõudis Korult lahkumise kiiruses selle maha monteerida ja Vanamõisa tuua. Seda enam, et isa ju mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse ja Korult lahkusin koos emaga. Mobiliseerimisest Punaarmeesse – vaatamata sellele, et 45 eluaastat oli juba täitumas – isa oma eluloos ei kirjuta. Ta pandi laevale, et saata Leningradi, kuid laev lasti põhja. Isal õnnestus jõuda randa ja ta naasis koju. Saksa väkke ei lasknud ta end enam võtta, muretsedes ettenägelikult tõendi maohaavade kohta (need tal tõepoolest ka olid). Aga Saksa ajal Omakaitses teede-sildade valves käis ta küll. Tundub, et kõige viljakamad aastad Villem Krabi elus olidki Güntherite vesiveski rentnikuna aastail 1933–1941. Neisse aastaisse jääb ka abiellumine Helene Palmiga, Vanamõisa küla Kopli talu peretütrega 23. veebruaril 1934 ja tütre sünd 28. juunil 1939. Nii et Koru on minu sünnikodu. Kurb lõpp sellele isa ja ema juttudest meelde jäänud helgele ajale, mida ilmestas hea läbisaamine sakslastest pererahvaga, saabus 28. augustil 1941, mil Koru veski hävis täielikult tulevahetuses pealetungivate Saksa sõjavägede ja Tallinna kaitsjate vahel. Vallutanud ägedate lahingute käigus Alliku küla all Pääsküla jõe ülepääsud, jõudis Koru kanti major Hirvlaane I kompanii. Järgnenud Koru lahingus vallutasid sakslased ja Hirvlaane mehed koos tegutsedes vastase punkritega kindlustatud liini, avades niimoodi sakslastele tee Tallinna vallutamiseks, mis toimuski samal õhtupoolikul.

Teistest vesiveskitest Saue valla piirides Saue vallast voolab läbi kaks jõge – Keila ja Pääsküla, mille veejõud oli piisav vesiveskite käivitamiseks. Keila jõel asunud Ääsmäe ja Jõgisoo vesiveskite ajalugu on põhjalikumalt uurinud sealsed koduloolased, sellepärast jätame need siinjuures kõrvale. Pääsküla jõel asunud vesiveskitest jäävad praeguse Saue valla piiridesse nüüdseks pöördumatult hävinenud Pääsküla ja Koru veskid. Pärast Pääsküla jõe suubumist Alliku küla juures Vääna jõkke on jõel veel Tugamanni ja Hüüru vesiveskid, mis on ümber ehitatud ja saanud kasutuse uuel otstarbel ning tegutsevad hoogsalt. Hüüru vesiveski puhul võib olla tegemist piirkonna vanima vesiveskiga, mille rajamine ulatub tagasi aastaisse 1540–1550. Säilitamaks mälestusi kahest kadunud vesiveskist, püüamegi siinjuures kirja panna, mida veel teada on. Küllaltki suure langusega Pääsküla jõe veejõudu hakati juba varakult kasutama. Reeglina on veskite käekäik tihedalt seotud mõisa omaga –mõisaomanik asutas veski just eesmärgiga lisasissetulekut saada. Nii leiab ka Pääsküla jõel asuvate veskite kohta killukesi Harku ja Jälgimäe mõisa ajaloost. Kõigepealt pisut Pääsküla vesiveskist. Esimesed teada olevad andmed Pääsküla veskist pärinevad aastast 1601, kui keegi Tallinna kodanik Caspar Mueseler taotles tasu vilja eest, mida Keila kirikuläänis asunud Pääsküla veski ja küla olid kahe aasta eest müünud Nyköplingi linnusesse. 1656. aastaks oli Pääsküla veski jõudnud Jälgimäe mõisa omaniku Ewold von Scharenbergi valdusse. Ta müüs mõisa koos veskiga, Pääsküla küla ja kõrtsiga ning veel mõne taluga müüs edasi ooberst Dietrich von Kappellele. Siit alates sai Jälgimäest rüütlimõis. Koos mõisaga käis aastate jooksul käest kätte ka Pääsküla veski. Jälgimäe mõisa omanikud vahetusid üsna tihti, kuid enamik neist ei valinud Jälgimäed oma elukohaks – neil olid mujal suuremad mõisad paremate eluhoonetega. Siin saab tõmmata paralleeli Vanamõisa saatusega, mis – samuti kuuludes kuulsatest suguvõsadest omanikele – polnud peaaegu mitte kunagi nende elupaigaks. 1821. aastal omandas Jälgimäe mõisa Peter von Glehn. Tema järeltulijate kätte jäi Jälgimäe mõis kuni ülevõtmiseni Eesti Vabariigi poolt aastal 1919. Jälgimäe mõis ehitas kahekorruselise veskihoone, mis asus praeguse Veskitammi tänava jõesilla juures Laagri alevikus. Jälgimäe ajalugu uurinud Lembit Teinbas teab Veski talu kujunemislugu. 19. sajandi algusaastail oli talu rentnikuks Tamme Andres. 1874. aastal ostis Veski talu Glehnilt välja Juhan Pless. 1882. aastal kindlustati veski koos sisseseadega. 1902. aastal oli veskisse muretsetud makaronide tootmiseks vajalikud seadmed – mootor, pressid, vormid ja muu. Kas ja kui palju Pääskülas makarone toodeti, pole teada. Juhan Plessi poegade järeltulijate kaudu müüdi talu 1912. aastal kaupmeeste Fjodor ja Maria Verhžbitski perekonnale, kellelt 7. veebruaril 1920 omandas selle tuntud advokaat ja riigitegelane Jaan Teemant. Pärast seda tunti Pääsküla veskit rahvasuus Teemandi veski nime all. Olgu veel lisatud, et tulevane riigivanem Jaan Teemant omandas lisaks Veski talule samast piirkonnast veel mitu maaüksust, 1939. aastal oli tema maavalduste kogusuurus 185,54 ha, sealhulgas põllumaad 85,58 ha. Töid taludes korraldas tööjuhataja, kellel abiks mitu perekonda põllutöölisi ja karjatalitajaid. Põllumajandusinventariga (adrad, äkked, laialt- ja reaskülvaja, viljalõikaja, niidumasin, hoburehad) oldi hästi varustatud, lisaks ratastraktor ja selle juurde kuuluvad ader, randaal, mehaanilisel jõul töötav viljapeksumasin jm. Elumaju oli kokku viis. Sõnnikulautu kaks, lisaks viljakuivati, kanala, puurkaevud. Hobuseid oli seitse, veiseid 33, neist lüpsilehmi 14, sigu viis, kodulinde 127.Talu juurde kuulunud aias kasvas 45 õunapuud, lisaks ploomi- ja kirsipuid ning sõstra- ja karusmarjapõõsaid. Kahjuks ei haaranud põllumajandusloendus omaette üksustena veskeid, nii ei saa me teada Pääsküla veski läbilaskevõimet ega tegelikku tootlust. Jaan Teemandi elu ja kurba saatust on pikemalt käsitlenud mitmed ajaloolased oma põhjalikes uuringutes, sellepärast me nendel küsimustel ei peatu. Nii Koru veski kui ka Teemandi veski asusid looduskaunis kohas, nende eest käisid läbi jõesillad ja asusid tammiga üles paisutatud sügavad paisjärved. Pääsküla jõgi ja paisjärved olid kala- ja vähirikkad. Mõlema paisjärve ääres olid paadisillad, supluskohad ja kiigeplatsid. Jõe ääres sisse tallatud kaldaradu kasutasid õngitsejad, vähipüüdjad ja loodusenautijad.