Oandu veski

Nimed

Veski tänapäevane levinuim nimekuju on Oandu veski . Paralleelnimi Oandu vesiveski. Kohalikus kõnepruugis ka Oondu veski või Uhandu veski.

Veski oli/on jõuallika tüübilt vesiveski ja toodangu tüübilt jahu- ja saeveski .

saksa k. Owando Mühle.

Asukoht

Veski asukoht, aadress: Lääne-Viru maakond , Vihula vald , Oandu küla , Saare ja Veski kinnistud . Asumi kood: 5575.

Kinnistu nr 88703:001:0286/0285; eraldiseisev veskikinnistu ; kasutustüüp: aktiivses kasutuses.

Kaugus Rakverest linnulennult : 29 km.

Vanema haldusjaotuse järgi Virumaa , Palmse vald (1922 a.) või ka Haljala kihelkond , Oandu mõis (kuni 1917).

Asukoht Google kaardil N: 59.565176 E: 26.103981

Asukoht Maaameti kaardil X: 6592465 Y: 677991

Vesikondlik paiknemine: Altja jõgi , veekogu kood: vee1076600 , umbes selle alamjooksul . Jõe suubla või eesvool: Vergi laht =>> Soome laht

Tehniline teave

Veskihoone üldine tänapäevane (2019) seisund: konserveeritud müürid, katuseta. Veski sisustus pole säilinud.

Veskipaisu üldine tänapäevane seisund: töökorras.

Paisu kõrgus: 3,4 meetrit, ülevoolu tüüp: šahtülevool .

Paisutus: olemas; haldaja - vald.

Veski paisjärve nimi on Oandu järv , paisjärve kood: vee2088770.

Veski sild: heas seisus, materjal: betoontruup, veskitee: veskitee heas seisus, eravalduses.

Piirangud

Natura 2000 ala : jah, Lahemaa loodusala.

Muinsuskaitseline ehitis: ei.

Kalapääs: pole.

Hüdroelektrienergia tootmine

Alates 20. sajandi esimesest kolmandikust (?); võimsus pole teada.

Ehitise info

2 veskihoonet

Ajalugu

Ajalooallikates märgitakse Oandu vesiveskit esimest korda poole tuhande aasta eest, 1517. aastal, kui oli omanikevahetus Sagadi mõisas, mille osa oli ka Oandu veski. Lisaks Oandule (de molle to Owan) mainiti siis ka Lauli küla (Lauell) ja Kosta veskit (de molle to Kusten). 1549. aasta ürikus on Oandu veski kirjapildiks - de mole to Ouantu. Ajaloodoktor Enn Tarveli andmetel pärineb esimene kirjalik jälg Sagadi mõisast (hove tho Saccadi) mõisnik Helmeyt Risebiteri testamendist 1469. aastal. Kuid mõis võis juba varemgi olemas olla. 1684. aastast kuni mõisate riigistamiseni Eesti Vabariigile kuulus Sagadi mõis von Fockide suguvõsale. Ajalooürikute andmeil töötasid 1693. aastal Sagadi maadel lisaks Oandule veel ka Kosta ja Ligedama veskid.

Oandu veski möldrid (hingeloendite andmeil):

Owandu möldri Jürri, sünd. 1726 - aastani 1795.

Tema teine poeg Maddis, sünd 1761 - aastani 1811.

Tema kolmas poeg Tomas, sünd. 1764 - aastani 1818.

Willa (Vila) Josepi Thomas Pahmann, sünd 1796 - aastani 1834.

Johann Jürgens, sünd. 1779 - aastani 1841.

Sagadi mõisa plaanil 19. veebruarist 1883 (koostatud varasema 1835. aasta mõisaplaani järgi) on märgitud Oandu, Ligedama ja Kosta vesiveskid, Paistemäe tuuleveski, Paduri villaveski, Kivirehe viljaveski.

19. sajandil oli Oandul Altja jõel kaks vesiveskit: viljaveski ja [[saeveski]. Viljaveski asus möldri elumajas. Selle paekivist hoone seina on raiutud daatum 1849. Suurem, mitmekorruseline hoone ehitati 1836. aastal raud- ja paekivist. Telliskivides sillusevõlvid on nähtaval akna- ja ukseavades. Paisjärve poolse otsaseina ülaosas on raudkivil aastaarv 1836.

Kui vett oli veskijärve vähe kogunenud, töötas vaid Väike veski.

1880. aastatel pöörati tähelepanu ka tööohutusele. Oandu saeveski kaheleheküljelises sisekorra eeskirjas on muuhulgas kirjas, et „... joobnud rahwad ei woeta tööle, samoti ka mitte lapsed ...“ ja „... on keelatud piipu weskis polletada ...“ ning „... saed peawad ikka terawad wiilitud olema ...“. Oandu veski eeskirja koostas Sagadi mõisahärra Paul Aleksander von Fock isiklikult, kuna talle meeldis selliste eeskirjade koostamisega tegeleda.

20. sajandi alguses oli kivist veskihoones ka aurumasin, millega ühendati veevaesel ajal vilja- ja saeveski ning lauavabriku tööseadmed ning toodeti elektrit.

Mõisate riigistamise järel jäeti endisele Sagadi mõisa omanikule Ernst von Fockile osa maid rendile. 1926. aastal tagastati talle ka mõisast eraldatud 5,47 ha suurune mõisamaakoht „Oanduveski“.

Eesti Wabariigi ajal töötas Oandul nii sae- kui jahuveski, tehti puusärke ja toimusid laudkäsitöö kursused. Veski kõrval materjalilaos käisid külanoored laupäeviti tantsimas, pühapäeva hommikutel kohtusid samas hoones aga palvevennad. 1936. aastal ostis von Fockilt Oandu vesiveski Loksalt pärit Theodor Hübschermann (Ipsermann, eestind. Jõesaar).

Veski hävis tulekahjus 1937. aasta veebruaris. Veski taastati juba järgmisel aastal.

Õnnetusest kirjutas ka 18. veebruari Päewaleht: „Tuli hävitas nii hoone kui ka kogu sisseseade, mis oli kogu ulatuses tule vastu kindlustamata. Hävinud hoone oli Oandu jõe kaldal üks põliseid ehitusi, kuna kaks alumist korda olid kivist, ülemine aga puust. Tööstus andis oma jõujaamast kogu ümbruskonnale ka elektrivoolu, nii et hoone hävimise tõttu jäid nüüd kõik voolutarvitajad pimedasse. Omanik hindab oma kahju 10 000 kroonile. See juhtum on aga seda kurvem, et nii hoone kui ka sisseseade olid kindlustamata ja omanikul suur perekond – abikaasa ja kuus alaealist last, kellel nüüd on kadunud igasugune eluvõimalus. Kuidas tuli alguse sai, seda pole seni selgunud.“

Teise maailmasõja järgsetel pinevatel aegadel oli Oandu veski külaelanike mälestustes metsavendade kokkusaamise kohaks. Rahvasuu seostab metsavendadega ka 1940ndate lõpus toimunud tulekahju. Ametlikult läks Suure veski sammaldunud ja kuiv laastukatus põlema siiski sädemest. Suurt kahju ei sündinud, katus parandati ära ning veski jätkas tööd.

1949. aastal küüditati Veski omanik Siberisse. Veski natsionaliseeriti ja laudu hakati saagima Rakvere mööbliartellile. Veskitamm lagunes ajapikku ja veski töötas edasi aurukatla jõul. Lisaks puudele põletati ka vähem põlevat kraami. Veski veejõu- ja aurumasina ajamite ümberlülitamine lauasaagimiseks ja teravilja jahvatamiseks oli ohtlik tegevus ja juhtus ka surmaga lõppenud õnnetusi. Aurumasina kohta kõrges hoones tähistasid paksud tellisseinad - Sagadi mõisa löövis põletatud tellistest vooderdatud sisemine topeltmüüritis. Oandu Veski lõpetas töö 1960ndate aastate algul. Kohalike inimeste andmetel soovisid nõukogude aastail sinna teha puhkekodu Tapa MEK, EKE ja Viru kolhoos. Kui 1971. Aastal loodi Lahemaa Rahvuspark, pandi need projektid seisma ja Veski läks Lahemaa taastatavate objektide nimekirja, kuid enne kui Lahemaa jõudis seal midagi tegema hakata, Eesti iseseisvus. 1984. aastast on veel Suure Veski inventariseerimis joonised, tehtud Rakvere Metsamajandi poolt. 1994. aastal tagastati omandireformi käigus Oandu Vesiveski Theodor Jõesaare tütrele Aino Turetskile. 1995. aastal alustas Turetskite pere Väikese Veski renoveermist, tehes ära suure töö Veski alumise korruse veekindlaks muutmiseks, kuna see asub paisjärve veepinnast allpool. 1998. aastal ostis Suure Veski varemed Margus Reinsalu perekond ning järgmisel, 1999. aastal ka Väikese Veski ehk möldri maja.

Oandu Veski naabritest: Oandu Veski naabruses asus ka Sagadi mõisale kuulunud Oandu karjamõis. Hoonetekompleksi kivist läänetiib ehitati 1830. aastatel. 1849. aastal valmis idatiib - kivist laudahoone ja arvatavasti ka kahte hoonet siseõueks ühendanud pae- ja raudkivimüürid, mis kaeti põletatud savist katusekividega. 1853. aastal ehitati paisjärve põhjakaldale kivist jääkelder, mida kasutati piimajahutuskeldrina. Jää murti paisjärvest. Otsaseinas on kivile tahutud aastaarv 1853. 1857-60 ehitati karjamõisa uus peahoone, mil oli puust viilkatusega katusekorrus, avar keskveranda, balustritega rõdu- ja trepipiirded, stiilsete sepistatud kaunistustega laiad tiibuksed ja muud baroksed elemendid. Uhke häärber sai aastaid hiljem Sagadi mõisa försteri (metsahärra) elukohaks ja mõisametskonna keskuseks. Metskonna kontor asus Oandul 20. sajandi lõpuni. Aastatel 2005-2008 renoveeris RMK hooned Oandu külastuskeskuseks. Siit saavad alguse ka loodusrajad.

Ajaloodaatumeid: 1510 - esmakordselt märgitakse ajalooürikus Sagadi mõisa kõrval asuvat Palmse mõisa ja Oruveski veskit. 1669 -1678 oli Sagadi mõisa rent 700 riigitaalrit aastas. Eraldi rendilepinguga oli 1669. aastal rendile antud üks saeveski. 1800 - oli Palmse mõisal viis vesiveskit (Joaveski, Oruveski, Laviku, Sae), kaks tuulikut (mõlemad ühe paari kividega ja puust). Ühes neist sai saagida kuni kolmetolliseid planke. Palmsel oli mingil ajajärgul ka Võsu külje all Jaaniojal veski. 1820 - sõlmiti Vihula, Sagadi ja Karula mõisate omanike vahel leping Annikvere jõe äravoolu kraavile kindla tõkke püstitamiseks Karula mõisa maa-alal. 1835. aastal kirjutas Vihula mõisa omanik A. Schubert Sagadi mõisa omanikule von Fockile, et Vihula saeveski on tugevasti amortiseerunud ning nõuab suurt remonti, mida kavatsetakse alustada sama aasta märtsis. 1858. aasta hingeloendi andmeil elasid Eskul puusepp, metsavaht ja laulumees (köster), Oandul mölder, müürsepp ja karjane, Ligedamal kõrtsmik ja telliskivimeister.

Koostanud: S. Pärismaa

Toimetanud: A. Kütt

Pärimus

Oandu veskit on esmakordselt mainitud aastal 1517. Esialgu oli Oandul ainult jahuveski. 1836. aastal ehitati puithoone asemele uus mitmekordne kivist vesiveski, kus sai nii jahu jahvatada kui ka saelaudu saagida. Fock, Ernsti kaebus Maakorralduse ja Metsade Peavalitsuse otsusele Virumaal Sagadi mõisas Oandu vesiveski võõrandamise kohta

Eesti Vabariigi ajal töötas Oandul nii saeveski kui lauavabrik. Tänu veejõule oli nii veski omaniku majas kui metskonnakontoris elekter. Nõukogude ajal küüditati veski omanik, veski lõpetas töö 1950. aastatel. (A, Turetski)

Fotod

http://pk.rmk.ee/parandkultuur/TN/TN332.jpg 887:VEV:002

Viited

ERA.1356.2.5711 Tarvel, E. 1983. Lahemaa ajalugu. Reintal, P. 2001. Vaatamisväärne Sagadi mõisa kaugem ümbrus. Käsikiri.