Joa veski lugu
Piirkond, kus Jõelähtme jõgi ja Jägala jõgi ühinevad on olnud läbi ajaloo selliseks kohaks, kus vee-energia kasutamiseks on ikka ja jälle uusi viise kasutatusele võetud ja rajatisi ehitatud. Kui Tallinnas on Härjapea jõe lähiümbrust kutsutud Eesti tööstuse hälliks, siis Jõelähtme ja Jägala-Joa piirkonda võiks poeetiliselt nimetada Eesti energiatootmise hälliks.
Kui hakkame otsima Eesti esimest kirjalikult dateeritud infokildu vesiveskitest, siis, vaatamata sellele, et paljud uurijad on arvamusel, et esimesed vesiveskid Eestis ehitati Tallinnas, seejärel suuremates kloostrites ja alles hiljem maa-majapidamiste (mõisate) juures, on ometigi seni teada esmamainituna 1220. a „Liber Census Daniae” ehk nn. Taani hindamisraamatus kirjas olev Lamberti veski (Kogael ibi est molendinum). Hindamisraamatus külanimede järgnevuse ja muude tunnuste põhjal arvatakse see olevat Koila veski Jõelähtme jõel. Energia-isanda kuvandit kindlustab asjaolu, et Jõelähtme jõel on teada terve kaskaad veskikohti ning uusaegne tööstuse areng lõi Jägala jõe alamjooksule Eesti suurima hüdroelektrijaama ja võimsa puupapivabriku koos omatarbelise hüdroelektrijaamaga.
Kui alguspunktiks oleks Jõelähtme kivisild (00) vanal Narva maanteel, kus Jõelähtme jõgi karstialat mitmete võimsate allikatena taas maapinnale tõuseb, saame järgneva rea: Jõelähtme kirikumõisa vesiveski (01), Koogi veski (02), Tuti veski ehk kaasaegne Koila veski (03), Koila keskaegne veski ehk Lamberti veski (04), Joa-Vanaveski ehk Maisa veski (05), Joa veski algne asukoht (06), Põhja Paberi ja Puupapi Vabrik ehk tänapäevane Jägala Energy (08) ja tema hüdroelektrijaam pais (07) , Linnamäe hüdroelektrijaam (09).
Joa veski võib olla üks piirkonna vanemaist veskeist (koos Koila veskiga). Joa veski paiknes algselt Jägala joa vahetus läheduses jõe vasakkaldal. Ühtlasi võib olla tõenäoline, et veskikoht pidi aastasadade vältel paar korda edasi liikuma, sest juga liikus ülesvoolu tol ajavahemikul umbes 10-15 cm aastas (J. Kaljuvee, 1931 - pdf ) ning pealevoolukanali (renni) pikendamine ja suunavate paisukivide pidev ümberladumine muutus mingi aja möödudes ebamõistlikuks hoolimata sellest, et tollased altvoolu-vesirattaga veskid ei vajanud kõrget paisutust ega rohket vett.
Seoses pealtvoolu-vesirataste üha laiema kasutuselevõtuga oli tarvis leida lahendus ka Joa veskile oluliselt kõrgema paisutuse leidmiseks. Jägala joa siledale, paesele platoole paisu ehitamine polnud tollal võimalik, sest kevadine jääminek ja suurvesi oleks mistahes konstruktsiooni astangust alla lükanud. Samuti polnud veskihoonet otse joa-astangu alla mõistlik reljeefi ja ebastabiilse aluspinna tõttu ehitada. Nii leiti Joa veskile uus koht – Jõelähtme jõe paremkaldal, Koila veskist pisut maad allavoolu. Vee toomiseks Jägala jõest uue veskini kaevati (loe: raiuti paesse) ligi 300 meetrit pikk derivatsioonikanal otse Jõelähtme jõe järsule idakaldale. (Lahti murtud paas sobis ühtlasi veski müüride ehitusmaterjaliks.) Seeläbi saadi uue veskikoha juures jõgede veepindade kõrguste matemaatiliseks vaheks umbes 6 meetrit ja ligikaudu 3-4 meetrit vee kukkumiskõrgust vesiratta jaoks. Hiljemalt 18. sajandi lõpuks, mil anti välja Mellini atlas, oli selline lahendus kindlasti olemas.
Joa ja Koila veskid 1796. a Mellini atlasel EAA.2041.1.186
Kanal 19.saj keskpaiga eskiis-plaanil EAA. 854. 4. 779
Joa veski tingmärk ja kanal 1898. a. verstakaardil EAA.845.4.27a.23
Kanal ja veski 20.saj algul saksakeelsel verstakaardil ERA.T-6.3.254
Joa veski hooned ja kanal 1936. a. katastrikaardil. ERA.T-3.1.39 leht1
Joa veski Jägala koolmekoha juures. 17. sajandi II pool. EAA.1.2.C-III-3 leht1
Veski liigveelask ehk liiasilm, mille kaudu veski tööst üle jääv vesi veski kõrvalt mööda juhiti, uhtus peatselt Jõelähtme kaldasse süvendi, jõe idaküljele omane järsk paeserv paljandus ja nii oligi Jõelähtme juga sündinud ning Eestis umbes poolteiseks sajandiks üks juga rohkem.
Tänapäevaks on järsk joa-astang muutunud laugeks rusukaldeks, vaid vasakul servas paljanduv paekivijärsak puu taga viitab kunagisele joa küljeseinale ja romantilisele joakohale.
Alloleval pildil näeme Joa vesiveski võimast paekivist hoonet umbes 20. sajandi algul. Tähelepanuväärne on ukse suurus, kust oli võimalik ka hoburakendiga sisse sõita. Veekanal kulges hoonete tagant puuderea sihis ja töövesi juhiti kraaviga veski küljeseinas oleva sillusava kaudu veskikojas sees asunud suurele vesirattale.
Veskihoone iseloomulik kõrgekaarelise sillusavaga otsasein on päris hästi säilinud tänapäevani. Samuti on heas seisus unikaalne vesirattale iseloomulik veekanali sissevooluava ja tugisambad selle vastu toetamas. Hoone on Jägala joa külastajatele lihtsalt leitav ja ligipääsetav.
Eesti Wabariigi ajal veski tõenäoliselt palju aktiivses kasutuses polnud. Ka puudub selline veski Eesti Rahvusliku Jõukomitee 1939. aasta inventuur-loendist. Arvatavalt oli 1930-ndate aastate alguseks derivatsioonikanali Jägala jõe poolne sissevooluots juba suletud ja seega niinimetatud Jõelähtme juga ka oma eksistentsi lõpetanud. Ka pärast sõda veskit ei taastatud, kuid veekanal oli kraavina 50-aastate NL kaardi veel märgitud. Veehaardekanal aeti lõplikult kinni 70-ndatel.
Tänapäevasel aerofotol on selle nutika tehnilise lahenduse jäänukdetailid siiski leitavad. Nooltega tähistatud kohad ülalt alla: Suunakivide poolt tekitatud astang kanali suudme ees, kanali trassi kõrval olev tee, veskihoone varemed.
