Lutsu veski

☼
Lutsu veski asukoht, lõige Maaameti kaardilt
Madsa karjamõis Mellini 1797. a. kaardil
Madsa ja lähiümbruse veskid Rückeri kaardil 1840. aastal
Madsa talud ja Kööna kanal
Lutsu vesiveski 20.saj keskel; foto Muinsuskaitseameti fotokogust
Lutsu veski 2008 a. mai; foto Veskivaramu fotobaasist

Lutsu vesiveski

Sellise nimega veskeid on Eestis mitu. Jälgi täpsemalt, millisest veskist see artikkel räägib.

Nimi/Nimed

See artikkel räägib Lutsu veskist Valgamaal, Arula ojal. NB! Põlvamaal, Lutsu jõel asuva veski kohta vaata infot Lutsu veski (Plv) või Lutsu veski (2) artiklist.

Veski tänapäevane nimekuju on Lutsu veski. Varem kutsuti seda veskit Madsa veskiks. Ka oli kasutusel vormid Madsa-Veski, Madsaveski, Matsa veski ja Matsaveski. Harvem kasutatakse kaksiknime Lutsu-Madsa veski või Madsa-Lutsu veski. Omaniku nime järgi kasutati 20. saj algul ka ametlikus asjaajamises nime Vesiveski Voldemar Tiks[1] ja Vesiveski E. Tiks[2], mõnikord ka lühendatult Tiks E veski. Weskiwikis on teistest Lutsu veskitest eristamiseks kasutatud nime Lutsu veski (1) või Lutsu veski (Ote).

Veski oli jõuallika tüübilt vesiveski, toodangu tüübilt jahuveski ja pärandi tüübilt mõisaveski.

Saksa keeles on veski nimi Lutso Mühle.

Asukoht/Paiknemine

Veski asukoht, aadress: Valga maakond 67411, Otepää vald, Arula küla, Lutsu kinnistu. Asumi kood: 1376. Vanema haldusjaotuse järgi asus veski Otepää kihelkonnas, Arula mõisas.

Veski paikneb Arula ojal kood: VEE1008900, (vanema nimega Tuuba oja) umbes selle keskjooksul.

Asukoht Maaameti kaardil (L-EST koordinaadid): X:6434586 Y:640961

Asukoht Google kaardil: N:58.0300083 E:26.3862556

Asukoht Regio/Delfi kaardil: PL: 58°1′47.870″ IP: 26°23′10.492″

Tehniline teave

Veskihoone on ümber ehitatud eluhooneks. Pais on säilinud, seisund hea. Paisutus ja paisjärv on säilinud, paisjärve nimi Lutsu järv, kood: VEE2105410.

Ehitise info

Veskihoone on remonditud ja ümber ehitatud Lutsu turismitalu majutuskohaks. Paisu uuendati pärast 2005. a jaanuari tormi.

Ehitusviis - alusmüür: maakividest, puhta vuugiga; välisseinad: tahutud ristpalk; vahelaed: palktaladel puitlaed; katus: viilkatus, kaetud laastudega; vaheseinad ja trepid: puit.[3]

Hoone oli kaheosaline - eluhoone, kõrgem ...vooderdisega; veskihoone - madalam, palkidest... Eluhoones oli kolm tuba, köök, karjaköök. Esikust ja karjaköögist olid uksed veskikotta. Joogivett võeti allikast. Veskikive oli 1991 aastal õues 4tk. Nendest üks oli soontega ja trepi mademeks kose kõrval.[4]

Ajalugu ja pärimus

Mellini 1794 aasta kaardi põhjal võib oletada, et Arula mõisa maade lõunaosas eksisteeris Madsa karjamõis. Madsa (Lutsu) vesiveski oli tõenäoliselt 19. saj algul Arula mõisa karjamõisasse lisaveskiks ehitatud rendiveski. Sama sajandi teisel poolel, pärast Liivimaa talurahvaseaduse kehtima hakkamist osteti see eravaldusesse. Täpsemalt: Jaan Arrol ostis 1880. a. Madsa veski Arula mõisa pärishärra Frans von Villeboisi käest 5348 rubla hõberaha eest. Sulas maksab ta 800 hõberaha ja ülejäänud võlg võetakse üles Krediit-Kassa Seltsi seaduste järgi, mille maksmine kestab veel 1909 aastal. Madsa veski 1880 aasta kaart on koostatud ostulepingu lisana, kus ostjale on maa mõõdistatud ja piirikividega tähistatud. Võimalik, et selle tehingu käigus tükeldati endise Arula mõisa Madsa karjamõisa või samanimelise suurtalu maad ja veskikohaga kaasnevale krundile määrati eraldi nimi läheduses olnud Lutsu talu järgi. Kuid tundub, et see ei kinnistunud ja tollal laialdasse kasutusse ei läinud, sest 1930-ndate aastate katsatrikaartidel on maaüksuse nimi taas Madsa-Veski.

1939. aasta Jõukomitee loenduse järgi oli Tartumaal, Palupera vallas asuval Madsa veskil kolme varjaga pais, kõrguseks 4 meetrit. Veskis oli 12-hobujõuline Kangmanni firma poolt valmistatud turbiin, mis käitas ühte 40 tollist kivipaari. Tehti lihtjahu.

Lutsu veski õues oli kolme tee rist (Kääriku, Puka, Otepää). Imselt seetõttu lasti ka sõja ajal veskisild taganevate vägede poolt õhku. Kannatada sai veskihoone ja elumaja, mis tänaseks on parandatud ja taastatud.

Veski töötas ja jahvatas kuni 1960-ndate alguseni. 2005. aastal lõhkus torm Lutsul paisu ja puidust silla. Asemele on ehitatud betoonist pais ja sild, mille all saab veemassaaži võtta. Edaspidi on ka hoone veski-osa olnud kasutuses elamuna. Käesoleval ajal on veskihoone rekonstrueeritud ja kasutusel turismitalu majutuskohana. Vaata Lutsu.ee.

Lutsu veskikohta ilmestab Eesti oludes üsna unikaalne lisaehitis - veehaare. Nimelt ehitati eemalasuvale ojale umbes 25 meetri pikkune nn Kööna pais ja kaevati sealt käsitsi, ligikaudu 600 meetri pikkune, kohati kuni 3 meetri sügavune kraav, et saada lisavett Lutsu veskile.

Pärimused

Vana katuseta rehielamu üle veskijärve teisel kaldal, sellel kindlustusmärk 1866. a. Aidal 1904. a kindlustussilt. Õuepuudest säilinud vanad saared. Veski tegutsenud umbes 18. sajandist, tegevus lõppes 1980. aastatel. Üle veskitammi läks varem Arula-Sihva tee, samuti tee Lükardi (Kääriku) suunas, nimetati kolme tee ristiks. (V. Tasa) [5]

Lutsu-Madsa veskipidajad ja möldrid

  • Marri Lambert (1845 – 1858?).
  • Jaak Jaani p. Kumpus (1860-1861)
  • Johan Michelson (1873 - ???? )
  • Johan Arrol (1865-1909 )
  • Luddvig Tedder (1909-1910)
  • Mihkel Tiks (1910-1927)
  • Voldemar Tiks (1927-1935)
  • Eduard Andreson (1935-1939)
  • Endla Adeele Niklus (1939-1940)
  • Mihkel Tiks
  • Artur Käärik
  • Ott Sarv

Vaata pikemalt siit>

Pildid ja galerii

Veskivaramu pildipank

Fotod : RMK pärandkultuuriobjektid (636:VEV:008)

Viited

  1. ↑ ERA.891.2.11820
  2. ↑ ERA.891.2.24856
  3. ↑ Muinsuskaitseamet, O.Suuder, 1988 ERA.T-76.1.12699
  4. ↑ Arula mõisa ja küla lood
  5. ↑ RMK pärandkultuuriobjektid EELIS
Pärit leheküljelt "https://weskiwiki.ee/index.php?title=Lutsu_veski&oldid=8921"